Esiteks tekkis mul küsimus. Kes oli see inimene, kes otsustas, et burgeri juurde tuleks ilmtingimata friikartuleid serveerida?

Anyway.

Kiirtoidu “restorani” külastades on mul alati väga vastakad tunded. Ühelt poolt on nälg ja tahaks hirmsasti süüa, teiselt poolt on aga jällegi natukene piinlik. Kiirtoit on ju rumalatele. Ja laiskadele. Ja lodevatele, endast mitte hoolivatele. Pubekatele. Selle asemel, et minna Vapianosse ja süüa üks korralik ja tervislik Caesari salat, istuda shikkide inimestega trendikas restoranis, lähen ma sinna, kus olen kergesti sildistatav üheks nendest väheharitud ja madalalaubalistest (selline on ju stereotüüp), kes ohivad, et miks nad nii paksud on ja siis tellivad BigMac eine ja dieet cola…

Lähen uksest sisse lootuses, et moni tuttav ei näe, nagu läheks kuritegu sooritama, bordelli vms… Mones mottes need kohad ju tegelikult on ka nagu bordellid restoranide hulgas-  ruttu sisse; rahuldad kiirelt oma vajaduse ja siis lahkud teistele otsa vaatamata. Tippi ei jäeta. Ja kui keegi vaatabki sulle näkku, siis jollitad vastu küsimusega: “Mis sa passid? Sina oled ju ka siin!”.

Onneks kiirtoidu kohtades inimesed üldiselt ei vaata üksteist, koik istuvad nägudega samas suunas. Absoluutselt moistetav. Kes see ikka tahaks näha liigikaaslast majoneesist noretava louaga burgerist järgmist louatäit haukamas. Hoopis teine maailm kui kohvikutes, kus inimesed monulevad hea kohvi ja koogi juures ning jälgivad teisi seda varjamata voi loevad. Olete te näinud kedagi McDonaldsis voi Hesburgeris Kafkat lugemas??

Ja see toit. Kui valmis burgerit vaadata, siis väga kole ei olegi. Burgerid on tavaliselt üsna roomsavärvilised ja näevad isuäratavad välja (kui need just nukralt viltu pole vajunud nagu näiteks McDonald’sis tihti juhtub). Aga niipea kui burgerist on suutäis voetud, näeb see lihtsalt jälk välja… Nii ma siis pöörangi burgerit süües oma pilgu pärast esimest suutäit mujale. Tänavale, kandiku aluspaberile voi teiste selgadele ja motlen, mitu nätsu peaks ära närima, et mees kodus aru ei saaks.

Täna on mitmes? 04.01.11? Vottis ikka tükk aega enne kui telefonile juhtme taha sain ja aku laadima.

Ausalt öeldes ei teinud ma seda varem selle pärast, et üritasin vältida iga aastast joulu ja uusaastatervitus-smside laviini. Mitte, et mulle ei meeldiks saad armsaid salme ja soove oma perelt ja sopradelt. Lihtsalt, neile vastamine on alati maru tüütu. Muudkui toksi ja toksi.

Aga kuna oli vaja üks pakiline kone teha, olin sunnitud oma telefonile elu sisse puhuma…

Anyway. Suur oli minu üllatus, kui telefon piiksatas vaid kolm korda. Kaks sonumit pangalt, et kontole on laekunud raha (Juhei! Selliseid sonumeid voiks sagedamini tulla!) ning kolmas sonum minu sobralt, tänase kuupäevaga, küsides millele ma motlen.

Ausalt öeldes, ma ei tea.

Korraks motlesin, et kuhu sonumid jäid. Aga siis tuli meelde tohutu virr-varr Facebookis, kuhu igaüks oma joulutervitused üles riputas, mind joulukaardil tag’is ning siis kommentaaride laviini alla jättis.

Iseenesest väga armas. Koik kaardid olid väga ilusad ja armsad. Aga oma onnetuseks unustasin ma ühe setingu maha votta ning iga kommentaari kohta tuli mulle teade postkasti. See vottis kogu asjalt kraadi votta seda joulu ilu maha.

Aga motlen ka sellele, et olen ma ikka dinosaurus küll! SMS on nagu so last season… Ja pealegi – ma ise ei saatnud ühtegi. Mida ma virisen.

Kiusatusele järeleandes lugesin enamus postitused läbi. Kas toesti mina kirjutasin koik selle?? Miks ma pooleli jätsin?

Olen mitmeid kordi üritanud blogida, päevikut pidada, mille tulemusena on mul nüüdseks vähemalt 3 poolikut blogi netis rippumas ning öökapi ülemises sahtlis paar-kolm päeviku formaati raamatut, igaühes paar lehte kritseldusi. Milles asi?

Vaevalt, et asi selles on, et ma ei oskaks moelda voi kirjutada. Need oskused om veel täitsa olemas.

Laiskus?

Voibolla. Kuna minu laptop suri juba jupp aega tagasi, soltun ma oma mehe arvutitest – teen oma asju siis, kui ta parasjagu ise arvuti taga ei ole. Pole eriti lahe. Asi pole üldse selles, et ma ei ole moelnud uue läpaka ostmisele, olen küll. Aga mees ikka räägib, et ostame Saksamaalt, tuleb olulislet odavam jne. Koik on väga tore, aga sealt ostetud arvutil puudub üks Eesti alfabeedis olev täht. Juba praegu olen nii harjunud Saksa klaviatuuriga, et automaatselt kitjutan selle tähe asemele “O”. Lopmatuseni ei saa aga nii ju kirjutada. Millalgi tahaks ikka oiget tähte ka! Ja vot nii on see läpaka ostmine alati veninud.

Selleks, et blogida, peaks olema ikka oma läpakas kogu aeg votta, et kui pegasus perutab, saaks koik väärtusliku kraamikohe kirja panna. Käsitsi saaks ju ka, aga kes see tänapäeval enam viitsib.

Muide, enda kiituseks/kaitseks voin öelda nii palju, et üleeile hakkasin online päevikut pidama. Inglise keeles. Emakeeles kirjutamine tundub viimasel ajal väga keeruline sest enamus mottetööd käib inglise keeles…

Eksnäis.

Kahte asja väga pidada ei viitsi, kuid online päevik ja blogi on ikkagi kaks täiesti erinevat asja. Päevikusse läheb väga isiklik kraam, blogisse see, mis kannatab teistele ka lugeda anda.

Et siis uuel aastal uue hooga? Tere tulemast tagasi blogijate sekka!

Mees pakkis oma kohvrid ja lendas eile korraks kodumaale. Mulle meeldib kui ta ära läheb. Ei, ärge saage minust valesti aru. Asi pole üldse selles, et mulle valmistaks rõõmu tema lahkumine. Ei ei, vastupidi. Temaga koos olemine on parim asi maailmas. Aga alati kui ta ära läheb, hakkan teda tagasi ootama ning mida aeg edasi, seda suuremaks see ootus läheb. Lõpuks on see nii suur, et teeb kõhus kõdi ja tõmbab varbad krussi. Sellistel puhkudel leian hommikuti end alati tema voodi poolel magamas, tema parfüümi kerge hõnguga padi kaisus.

Üksinda kodus olla on nii teist moodi. Kui ta kodus on, teeme kõike koos – käime koos poes, koos dušši all; koos käime väljas söömas ja sõpradega klubituuridel; koos vaatame õhtul telekat, koos teeme süüa, koos sööme.

Rääkides söögi tegemisest, siis ega mul köögis erilist lööki ei olegi. Kuna ta on “kolme tärni kokk” ja gurmaan, siis enamus hõrgutisi valmivad tema käe all, aga ma olen abiks ikka – hakin sibulat, siblin jalus ja koristan sama aegselt, sest tavaliselt kui ta söögi tegemise lõpetab näib, nagu oleks köögis pomm plahvatanud.

Aga üksinda kodus olles pakun endale neid lihtsaid toite, mida me koos olles mitte kunagi ei tee – makaronid juustuga, tatrapuder, klimbisupp jne. Mitte, et ma ei viitsiks või ei oskaks muud etemat teha, aga aegajalt (eriti siis kui üksi olen) tunnen puudust toitudest, mida sõin lapsepõlvekodus.

Üksi olles tunnen end tõeliselt vabalt, kuid sellegi poolest ei krooksu ega peereta, ei jäta musti nõusid laokile ega riideid vedelema… “Iseloom on see, kuidas käitud siis kui mitte keegi ei näe,” on mõttetera, mille võtsin endaga kaasa eilsest päevast. Mind ei näe täna tõesti mitte keegi. Täna tunnen ennast vabalt, täna olen oma laiskades riietes – linased valgedTommy püksid ning heleroheline puuvillane kapuutsiga CK kampsi. Juuksed kuklale pliiatsiga lohakasse krunni keeratud, varbaküüned roosaks lakitud, kõik ehted karpi tagasi pandud ning make-up kraanikausist alla uhutud… Nii on hea olla. Elämä on laiffi.

Mis siis plaanis?

Kõigepealt minu lemmik kohv – cappucino šokolaadi, vanilli, vahukoore ja koorelikööriga -   suus sulav ja meeli erutav maitseelamus, iile paneb täpi väike rummikook. Mind ei huvita, kui palju ma kaloreid sellega saan – elu tuleb nautida. Kohvile järgneb plaanide kohaselt operatsioon “Pomelo”, kommi asemel, noh! Ning siis hakkan Harry Potterit lugema. Naerge pealegi.

Alles mõnda aega tagasi tekkis mul vaimulik mõttevälgatus seoses päikesekiirtega. Eile juhtus see nii mul kui  mu mehel korraga. Õhtul voodis enne magamajäämist lobisesime maast ja ilmast ning jõudsime otsapidi religiooni, täpsemalt ristiusku.

Kõlab nagu anekdoot: eestlane ja sakslane rääkisid õhtul voodis ristiusust. Anyway…

Eestlased ei ole väga uslik rahvas (ja mina üksikindiviidina samuti mitte). Jõulud ja lihavõtte pühad on Eestis ehk enim tähistatud, kuid tugevat usulist traditiooni kui palju seal juures järgitakse on iseasi - jõulud piirduvad kingituste ja söömisega, lihavõtted munade värvimise ja kollaste tibudega. Samuti ei ole meie riigis kirikul väga tugevat võimu, kirikust ja “usutegelastest” kuuleb üsna harva. Kui palju käib keskmine eestlane kirikus? Hea, kui aastas korra, jõulude ajal.

Kõigest sellest tagasihoidlikkusest hoolimata on kirikul meie tänapäeva kultuuris oma osa täita, samuti on sel lahutamatu osa meie ajaloost.

13. sajandi algul tulid raudmehed tule ja mõõgaga meile kultuuri tooma, kadusid pühad hiied, külatargad ja šamaanid; murueidetütred, Vana Tühi, härjapõlvlased ja haldjad elasid edasi vaid rahvapärimuses… Eesti rammumeeste veri voolas jõgedena enne kui eestlased puu otsast alla ja kivi alt välja kutusti, et neile lugemist, rehkendamist, ladina keelt, kirikus käimist ja Jumala kartmist õpetati. Nii vastumeelne kui see isepäistele eestlastele veel tänapäevalgi ei tundu, on sellest ju omajagu kasu ka olnud.

Aga võõra võim ja sundija piits on vastumeelsed, seda trotsi tundsin ka mina ajaloo tunnis ristisõdu õppides – ikkagi oluline osa eesti muinaskultuurist tehti maatasa. Aga ristisõdadest on aeg edasi läinud tubli mitu sajandit, mõistus arenenud ja avardunud. Enam ei ole kirik see ainus koht, kust kodanik kogu maailma puudutava informatsiooni kätte sai (ja seda ikka vastavalt sellisele kogusele nagu parasjagu tarvilikuks peeti). Nüüd on hoopis teised ajad ning oleks ju mõistlik oma kanget kaela väheke järgi anda ning vaadata asjadele teise pilguga.

Usuõpetus koolides ei pea automaatselt tähendama kristlikku õpetust, usundeid on maailmas teisigi peale selle. Samuti ei tee  ühe religiooni tundmine kahju sinu kommetele ja mõistuse piiratusele, liiatigi kui see religioon on osa kultuurist ja ühiskonnast, milles elad. Ja lisaks – selleks, et religiooni tunda ei tähenda, et sa ise usklik pead olema. Kuula, loe, võta teadmiseks. See on loomulik ja ühtlasi ka paratamatu osa õppimisest ja arengust.

Seda silmas pidades on veider jälgida noori, kes ei tea kristlusest mitte mõhhigi. Mõnele tundub põhimõtte küsimus olla vastu. Miks? “See on nõme”. Kui palju sa asjast tead? “Ei tea… aga see on nõme”. Kuidas saad sa vastu olla millelegi, millest sa ei tea? 

Hoolimata sellest, et ma ei ole usklik ega kristlusest eriti vaimustuses samuti, tean ja tunnen kristlikke tavasid oma kultuuriruumis ning pean lugu nendest, kes on kristluse oma südameasjaks võtnud. Mulle ei sobi viimne kui üks asi kristlikulst mõttelaadist ja maailmavaatest (eriti konservatiivsest katoliiklikust) kuid samas ei pea ma seda kõike absoluutseks nõmeduseks. Mina mõtlen nii, nemad naa, häid ning halbu mõtteid või mõttesuundi on meil kõigil.

Omajagu kahju on nii kristlusele kui ka islamile põhjustanud usuäärmuslased, kes on oma pühakirjad kõige mõistusepärase vastu pööranud, meelepärased laused kontekstist välja rebinud, äraspidiselt tõlgendanud ja seejärel neid tervele maailmale tõe pähe kuulutanud. Toimides nõnda teevad nad ju liiga neile, kes on oma südames asjasse pühendunud ning taolist lollust ei lunasta sa ei pommivöö ega massisuitsiidiga paberkott peas.

Mitte miski pole üdini hea, samuti pole miski üdini halb. Kristlaste käed on maailmas palju kurja korda saatnud, hukatud täiesti müstiline arvu süütuid inimesi kõige erinevamal ja jubedamal moel, seda ei eita mitte keegi. Aga samas on ka tehtud ju palju head. Küsimus on sinu rõhuasetuses.

Pildil olev politseinik ei ole looga seotud, pilt on illustratiivne.

Ajakirjandusest võib aegajalt lugeda Eesti Politsei saavutustest, ehk siis sellest, kui palju mingi perioodi jooksul kusagil kedagi liikluses trahvitud on. Mulle meeldib see – inimesed teevad ikkagi oma tööd ning Eesti Politsei on minu silmis alati väga usaldusväärne olnud.

Aga kas liiklus on ohutumaks läinud? Kas toimub vähem õnnetusi? Kas tabatakse vähem (narko)joobes juhte?

Olen  märganud, et tihti on politseinikud oma kiirusemõõtjatega kohtades, kus on lihtne raha teenida sest on teada, et seal eksivad autojuhid kõige enam. Lihtne, ainult nopi trahve.

Aga äärmiselt harva näeb neid kohtades, mis on teada-tuntud õnnetuspaigad või kus õnnetused võivad väga kergesti juhtuda (lasteaedade-koolide ümbrused, elamurajoonid).

Kindlasti on lisaks minule ka arvestatavosa Eesti elanikest olnud tunnistajaks täiesti arulagedatele ja teiste elu ohtu seadvatele manöövritele liikluses. Tallinn-Tartu maantee on sellest eredaim näide – möödasõitudel tõmmatakse vastu tuleva auto eest ära viimastel sekunditel ning kogu üle jäänud maantee täis rahvast oma autodes hoiab hirmust hinge kinni.

Või võtame näiteks Paldiski maantee suunaga linnast välja. Harku mäkke tõusul on phtlik pimekurv, kust iga jumala päev tehakse pimedaid möödasõite, eriti hommikul. Nii kiire ikka ei ole, et ei saa mõni minut oodata, selle asemel, et nii enda, kaassõitjate kui teiste juhtide elud ohtu seada. Õnnetused sealkandis ei ole harvad, enamus neist lõppeb tihti kellegi surmaga…

Männikul on kõrvuti lastaed ning puuetega noorte keskus. Masendavalt tihti kihutavad seal autod. Jah, lamavad politseinikud võtavad hetkeks hoo maha, aga seda raevukamalt tallatakse pedaali kui sellest otsapidi üle ollakse. Autojuhist on täiesti hullumeelne vajutada gaas põhja ning kummivilinal minema tõmmata lasteaia värava ees, kus jooksevad lapsed ning tõmmata ristmikel külg ette, et oleks ägedam kõrvaltänavasse pöörata.

Politsei võiks sarnaseid hot-spote rohkem jälgida, mitte püsida trahvisajus seal, kus kerge eksimus kellelegi viga ei tee.

Tõsi ta on, et ennekõike on liikluskultuuri vastutavad kandjad inimesed, selle edu ei sõltu pelgalt politseist. Politsei ei jõua igale poole, politsei ei saa olla kõigile lapsehoidjaks või väikeseks kuradiks õlal, mis keelab, käseb, poob ja laseb aga on asju, mida me kõik saaks teisiti teha. Ma tean, et seda on lihtsam öelda kui teha, aga see on mulle tänaval silma hakanud ning hinge kriipima jäänud.

INDIVIDUAALNE KINGITUSTE VALIK!

Olete kindlasti kokku puutunud järgmiste probleemidega:

• Unustasite kingituse ostmist.
• Teil ei ole aega kingituse valikuks.
• Ei tea, mida kinkida.
• Tavakauplustest ei leia sobivat kingitust.

Nende probleemide lahendamiseks pakume Teile oma abi!

See on väga lihtne:

a) Kirjutage meile aadressile info@present.ee vabas vormis kiri, et soovite täita ankeeti

b) Täidate elektroonilise ankeeti (inimese jaoks, kellele kingitus on ettemääratud).

c) Saadate see meile!

Teie poolt täidetud ankeedi järgi püüame leida kõige sobivama kingituse ja vastame e-kirjaga Teie poolt määratud tähtajal.

Pakutud teenuse eelised:

1. Teie aega säästmine.

2. Teid teavitatakse E-kirjaga eelolevast tähtpäevast ja Te ei unusta kingituse ostmist.

3. Kingitused valitakse individuaalselt, tuginedes Teie poolt antud tingimustele.

4. Teete alati õige ja huvitava valiku, ei osta juhuslikku ja mõtettu asja.

5. Kingitus toimetatakse õigeks ajaks kätte Teie poolt ettemääratud aadressile.

6. Teie teavitamine toimub igal aastal ühel ja samal ajal. Meie võtame endale kohustuse teavitada Teid kõigist tähtpäevadest, millal Te soovite muretseda kingitustest.

Vabandame, kui meie poolt saadetud e-kiri Teid häiris, lihtsaim viis kirjast vabanemiseks on see kustutada.
Kui Te ei soovi saada meie poolt huvitavaid pakkumisi ja teateid, siis palun saatke vastavasisuline teade kampaania@present.ee Täname!

Lugupidamisega,

Kingitustepood “PRESENT.ee”

Äripatt nr. 1: Vigases keeles kampaaniad, kirjad, pakkumised jne… Ausõna ei suuda ma sellist ettevõtet tõsiselt võtta.

Millest äki selline soomlaste vene lembus? Kõigepealt antakse eestile ülikõva paremsirge vastu lõugu Bäckmanni raamatuga, mis ennustab Eestile väga lühikest eluiga (ja seda kõike vaid Aljoša pärast) ning nüüd tuleb välja, et meie tehtud töö ja tööinimesed ei kõlba kuhugi.

Kas põhjust võib peituda äki selles, et Eestist välismaale töötama läinute hulgas suurem enamus on kõrg- või kutsehariduseta madala elatustasemega inimesed, kes on läinud välismaale piimajõgesid ja pudru mägesid otsima ehk teisisõni Iirimaale kanasid kitkuma või Soome sõnnikut loopima?

Olen artiklist siiralt ent ebameeldivalt üllatunud, sest siiani on eestlaste töökulturri kiidetud. Eestlased on innovaatilised, edasipürgivad, tahtejõulised ja usinad. Loodreid on igal pool, kuid kas selle natukese põhjal tasub teha põhjapanevaid järeldusi kogu rahva kohta?

Mida siis peaksime meie arvama põhjanaabritest, kes tulevad endiselt siia “ostoksille”, ohivad kui kalliks kõik on läinud ja eeldavad, et kogu Eesti nii muuseas räägib soome keelt teise emakeelena (ja saavad tigedaks kui mõni seda ei tee). Ah? Ometigi ei ole nad kõik sellised, kuid sellise imidži on just see lärmakas vähemus oma rahvale loonud.