Alles mõnda aega tagasi tekkis mul vaimulik mõttevälgatus seoses päikesekiirtega. Eile juhtus see nii mul kui mu mehel korraga. Õhtul voodis enne magamajäämist lobisesime maast ja ilmast ning jõudsime otsapidi religiooni, täpsemalt ristiusku.
Kõlab nagu anekdoot: eestlane ja sakslane rääkisid õhtul voodis ristiusust. Anyway…
Eestlased ei ole väga uslik rahvas (ja mina üksikindiviidina samuti mitte). Jõulud ja lihavõtte pühad on Eestis ehk enim tähistatud, kuid tugevat usulist traditiooni kui palju seal juures järgitakse on iseasi - jõulud piirduvad kingituste ja söömisega, lihavõtted munade värvimise ja kollaste tibudega. Samuti ei ole meie riigis kirikul väga tugevat võimu, kirikust ja “usutegelastest” kuuleb üsna harva. Kui palju käib keskmine eestlane kirikus? Hea, kui aastas korra, jõulude ajal.
Kõigest sellest tagasihoidlikkusest hoolimata on kirikul meie tänapäeva kultuuris oma osa täita, samuti on sel lahutamatu osa meie ajaloost.
13. sajandi algul tulid raudmehed tule ja mõõgaga meile kultuuri tooma, kadusid pühad hiied, külatargad ja šamaanid; murueidetütred, Vana Tühi, härjapõlvlased ja haldjad elasid edasi vaid rahvapärimuses… Eesti rammumeeste veri voolas jõgedena enne kui eestlased puu otsast alla ja kivi alt välja kutusti, et neile lugemist, rehkendamist, ladina keelt, kirikus käimist ja Jumala kartmist õpetati. Nii vastumeelne kui see isepäistele eestlastele veel tänapäevalgi ei tundu, on sellest ju omajagu kasu ka olnud.
Aga võõra võim ja sundija piits on vastumeelsed, seda trotsi tundsin ka mina ajaloo tunnis ristisõdu õppides – ikkagi oluline osa eesti muinaskultuurist tehti maatasa. Aga ristisõdadest on aeg edasi läinud tubli mitu sajandit, mõistus arenenud ja avardunud. Enam ei ole kirik see ainus koht, kust kodanik kogu maailma puudutava informatsiooni kätte sai (ja seda ikka vastavalt sellisele kogusele nagu parasjagu tarvilikuks peeti). Nüüd on hoopis teised ajad ning oleks ju mõistlik oma kanget kaela väheke järgi anda ning vaadata asjadele teise pilguga.
Usuõpetus koolides ei pea automaatselt tähendama kristlikku õpetust, usundeid on maailmas teisigi peale selle. Samuti ei tee ühe religiooni tundmine kahju sinu kommetele ja mõistuse piiratusele, liiatigi kui see religioon on osa kultuurist ja ühiskonnast, milles elad. Ja lisaks – selleks, et religiooni tunda ei tähenda, et sa ise usklik pead olema. Kuula, loe, võta teadmiseks. See on loomulik ja ühtlasi ka paratamatu osa õppimisest ja arengust.
Seda silmas pidades on veider jälgida noori, kes ei tea kristlusest mitte mõhhigi. Mõnele tundub põhimõtte küsimus olla vastu. Miks? “See on nõme”. Kui palju sa asjast tead? “Ei tea… aga see on nõme”. Kuidas saad sa vastu olla millelegi, millest sa ei tea?
Hoolimata sellest, et ma ei ole usklik ega kristlusest eriti vaimustuses samuti, tean ja tunnen kristlikke tavasid oma kultuuriruumis ning pean lugu nendest, kes on kristluse oma südameasjaks võtnud. Mulle ei sobi viimne kui üks asi kristlikulst mõttelaadist ja maailmavaatest (eriti konservatiivsest katoliiklikust) kuid samas ei pea ma seda kõike absoluutseks nõmeduseks. Mina mõtlen nii, nemad naa, häid ning halbu mõtteid või mõttesuundi on meil kõigil.
Omajagu kahju on nii kristlusele kui ka islamile põhjustanud usuäärmuslased, kes on oma pühakirjad kõige mõistusepärase vastu pööranud, meelepärased laused kontekstist välja rebinud, äraspidiselt tõlgendanud ja seejärel neid tervele maailmale tõe pähe kuulutanud. Toimides nõnda teevad nad ju liiga neile, kes on oma südames asjasse pühendunud ning taolist lollust ei lunasta sa ei pommivöö ega massisuitsiidiga paberkott peas.
Mitte miski pole üdini hea, samuti pole miski üdini halb. Kristlaste käed on maailmas palju kurja korda saatnud, hukatud täiesti müstiline arvu süütuid inimesi kõige erinevamal ja jubedamal moel, seda ei eita mitte keegi. Aga samas on ka tehtud ju palju head. Küsimus on sinu rõhuasetuses.
