Käisin eile Hesburgeris. Mitte, et ma oleks regulaarne kunde aga aegajalt, nii umbes iga paari kuu tagant, lihtsalt tekib vastapandamatu isu saada rämpstoitu. Lisaks kolmele kaloripommile (burger, friikartulid ja Coca-Cola) sain ka portsu häid motteid. Uskumatu, eksole?
Esiteks tekkis mul küsimus. Kes oli see inimene, kes otsustas, et burgeri juurde tuleks ilmtingimata friikartuleid serveerida?
Anyway.
Kiirtoidu “restorani” külastades on mul alati väga vastakad tunded. Ühelt poolt on nälg ja tahaks hirmsasti süüa, teiselt poolt on aga jällegi natukene piinlik. Kiirtoit on ju rumalatele. Ja laiskadele. Ja lodevatele, endast mitte hoolivatele. Pubekatele. Selle asemel, et minna Vapianosse ja süüa üks korralik ja tervislik Caesari salat, istuda shikkide inimestega trendikas restoranis, lähen ma sinna, kus olen kergesti sildistatav üheks nendest väheharitud ja madalalaubalistest (selline on ju stereotüüp), kes ohivad, et miks nad nii paksud on ja siis tellivad BigMac eine ja dieet cola…
Lähen uksest sisse lootuses, et moni tuttav ei näe, nagu läheks kuritegu sooritama, bordelli vms… Mones mottes need kohad ju tegelikult on ka nagu bordellid restoranide hulgas- ruttu sisse; rahuldad kiirelt oma vajaduse ja siis lahkud teistele otsa vaatamata. Tippi ei jäeta. Ja kui keegi vaatabki sulle näkku, siis jollitad vastu küsimusega: “Mis sa passid? Sina oled ju ka siin!”.
Onneks kiirtoidu kohtades inimesed üldiselt ei vaata üksteist, koik istuvad nägudega samas suunas. Absoluutselt moistetav. Kes see ikka tahaks näha liigikaaslast majoneesist noretava louaga burgerist järgmist louatäit haukamas. Hoopis teine maailm kui kohvikutes, kus inimesed monulevad hea kohvi ja koogi juures ning jälgivad teisi seda varjamata voi loevad. Olete te näinud kedagi McDonaldsis voi Hesburgeris Kafkat lugemas??
Ja see toit. Kui valmis burgerit vaadata, siis väga kole ei olegi. Burgerid on tavaliselt üsna roomsavärvilised ja näevad isuäratavad välja (kui need just nukralt viltu pole vajunud nagu näiteks McDonald’sis tihti juhtub). Aga niipea kui burgerist on suutäis voetud, näeb see lihtsalt jälk välja… Nii ma siis pöörangi burgerit süües oma pilgu pärast esimest suutäit mujale. Tänavale, kandiku aluspaberile voi teiste selgadele ja motlen, mitu nätsu peaks ära närima, et mees kodus aru ei saaks.
olen kunagi ammu toonud paraleeli mc-donalds’i ja üheöösuhete vahel.
http://minusse.diaryland.com/kirest.html
”Kui öeldakse , et juhusuhted on nagu McDonalt’s, kus saab kõhu täis aga ei haisugi gurmaansest elamusest, siis ma arvan, et tegelikult on hoopis Mc saadud elamus see, mis meid tema küljes kinni hoiab. Üheõhtu suhe on nagu pool liitrit lumemarja jäätist, millest üheks õhtuks küll isu täis saab aga, mida järgmine nädalavahtus veel ihkad.”
Tore on vahel näha, et olen aastatega ka suuremaks kasvanud.
Nagu ma täitsa alguses ütlesin – aegajalt tekib vastapandamatu vajadus tagasi minna… MIks? Beats me. Üheöö suhetest midagi ei tea, aga kui tuua veel paralleele, siis kiirtoidukas käimine oleks nagu oma normaalsete söömisharjumuste ja lemmikrestoranide petmine küll