Googeldades täna omaenda nime (edevuselaat, mis muud) sattusin saatuse tahtel siia blogisse. Ammust aega unustatud värk.
Kiusatusele järeleandes lugesin enamus postitused läbi. Kas toesti mina kirjutasin koik selle?? Miks ma pooleli jätsin?
Olen mitmeid kordi üritanud blogida, päevikut pidada, mille tulemusena on mul nüüdseks vähemalt 3 poolikut blogi netis rippumas ning öökapi ülemises sahtlis paar-kolm päeviku formaati raamatut, igaühes paar lehte kritseldusi. Milles asi?
Vaevalt, et asi selles on, et ma ei oskaks moelda voi kirjutada. Need oskused om veel täitsa olemas.
Laiskus?
Voibolla. Kuna minu laptop suri juba jupp aega tagasi, soltun ma oma mehe arvutitest – teen oma asju siis, kui ta parasjagu ise arvuti taga ei ole. Pole eriti lahe. Asi pole üldse selles, et ma ei ole moelnud uue läpaka ostmisele, olen küll. Aga mees ikka räägib, et ostame Saksamaalt, tuleb olulislet odavam jne. Koik on väga tore, aga sealt ostetud arvutil puudub üks Eesti alfabeedis olev täht. Juba praegu olen nii harjunud Saksa klaviatuuriga, et automaatselt kitjutan selle tähe asemele “O”. Lopmatuseni ei saa aga nii ju kirjutada. Millalgi tahaks ikka oiget tähte ka! Ja vot nii on see läpaka ostmine alati veninud.
Selleks, et blogida, peaks olema ikka oma läpakas kogu aeg votta, et kui pegasus perutab, saaks koik väärtusliku kraamikohe kirja panna. Käsitsi saaks ju ka, aga kes see tänapäeval enam viitsib.
Muide, enda kiituseks/kaitseks voin öelda nii palju, et üleeile hakkasin online päevikut pidama. Inglise keeles. Emakeeles kirjutamine tundub viimasel ajal väga keeruline sest enamus mottetööd käib inglise keeles…
Eksnäis.
Kahte asja väga pidada ei viitsi, kuid online päevik ja blogi on ikkagi kaks täiesti erinevat asja. Päevikusse läheb väga isiklik kraam, blogisse see, mis kannatab teistele ka lugeda anda.
Et siis uuel aastal uue hooga? Tere tulemast tagasi blogijate sekka!
Tere tulemast tagasi jah!
Tere tulemast tagasi vahel bloggers!
)))