Siis kui ma oma mehega Tallinna Lennujaama joudsin, oli mu telefon juba välja lülitunud. Tühi aku. See oli eelmisel aastal, kui täpne olla siis 22.12.10.
Täna on mitmes? 04.01.11? Vottis ikka tükk aega enne kui telefonile juhtme taha sain ja aku laadima.
Ausalt öeldes ei teinud ma seda varem selle pärast, et üritasin vältida iga aastast joulu ja uusaastatervitus-smside laviini. Mitte, et mulle ei meeldiks saad armsaid salme ja soove oma perelt ja sopradelt. Lihtsalt, neile vastamine on alati maru tüütu. Muudkui toksi ja toksi.
Aga kuna oli vaja üks pakiline kone teha, olin sunnitud oma telefonile elu sisse puhuma…
Anyway. Suur oli minu üllatus, kui telefon piiksatas vaid kolm korda. Kaks sonumit pangalt, et kontole on laekunud raha (Juhei! Selliseid sonumeid voiks sagedamini tulla!) ning kolmas sonum minu sobralt, tänase kuupäevaga, küsides millele ma motlen.
Ausalt öeldes, ma ei tea.
Korraks motlesin, et kuhu sonumid jäid. Aga siis tuli meelde tohutu virr-varr Facebookis, kuhu igaüks oma joulutervitused üles riputas, mind joulukaardil tag’is ning siis kommentaaride laviini alla jättis.
Iseenesest väga armas. Koik kaardid olid väga ilusad ja armsad. Aga oma onnetuseks unustasin ma ühe setingu maha votta ning iga kommentaari kohta tuli mulle teade postkasti. See vottis kogu asjalt kraadi votta seda joulu ilu maha.
Aga motlen ka sellele, et olen ma ikka dinosaurus küll! SMS on nagu so last season… Ja pealegi – ma ise ei saatnud ühtegi. Mida ma virisen.
