Kiirtoidubordellid jaanuar 13, 2011

Käisin eile Hesburgeris. Mitte, et ma oleks regulaarne kunde aga aegajalt, nii umbes iga paari kuu tagant, lihtsalt tekib vastapandamatu isu saada rämpstoitu. Lisaks kolmele kaloripommile (burger, friikartulid ja Coca-Cola) sain ka portsu häid motteid. Uskumatu, eksole?

Esiteks tekkis mul küsimus. Kes oli see inimene, kes otsustas, et burgeri juurde tuleks ilmtingimata friikartuleid serveerida?

Anyway.

Kiirtoidu “restorani” külastades on mul alati väga vastakad tunded. Ühelt poolt on nälg ja tahaks hirmsasti süüa, teiselt poolt on aga jällegi natukene piinlik. Kiirtoit on ju rumalatele. Ja laiskadele. Ja lodevatele, endast mitte hoolivatele. Pubekatele. Selle asemel, et minna Vapianosse ja süüa üks korralik ja tervislik Caesari salat, istuda shikkide inimestega trendikas restoranis, lähen ma sinna, kus olen kergesti sildistatav üheks nendest väheharitud ja madalalaubalistest (selline on ju stereotüüp), kes ohivad, et miks nad nii paksud on ja siis tellivad BigMac eine ja dieet cola…

Lähen uksest sisse lootuses, et moni tuttav ei näe, nagu läheks kuritegu sooritama, bordelli vms… Mones mottes need kohad ju tegelikult on ka nagu bordellid restoranide hulgas-  ruttu sisse; rahuldad kiirelt oma vajaduse ja siis lahkud teistele otsa vaatamata. Tippi ei jäeta. Ja kui keegi vaatabki sulle näkku, siis jollitad vastu küsimusega: “Mis sa passid? Sina oled ju ka siin!”.

Onneks kiirtoidu kohtades inimesed üldiselt ei vaata üksteist, koik istuvad nägudega samas suunas. Absoluutselt moistetav. Kes see ikka tahaks näha liigikaaslast majoneesist noretava louaga burgerist järgmist louatäit haukamas. Hoopis teine maailm kui kohvikutes, kus inimesed monulevad hea kohvi ja koogi juures ning jälgivad teisi seda varjamata voi loevad. Olete te näinud kedagi McDonaldsis voi Hesburgeris Kafkat lugemas??

Ja see toit. Kui valmis burgerit vaadata, siis väga kole ei olegi. Burgerid on tavaliselt üsna roomsavärvilised ja näevad isuäratavad välja (kui need just nukralt viltu pole vajunud nagu näiteks McDonald’sis tihti juhtub). Aga niipea kui burgerist on suutäis voetud, näeb see lihtsalt jälk välja… Nii ma siis pöörangi burgerit süües oma pilgu pärast esimest suutäit mujale. Tänavale, kandiku aluspaberile voi teiste selgadele ja motlen, mitu nätsu peaks ära närima, et mees kodus aru ei saaks.

SMS dinosaurus jaanuar 4, 2011

Siis kui ma oma mehega Tallinna Lennujaama joudsin, oli mu telefon juba välja lülitunud. Tühi aku. See oli eelmisel aastal, kui täpne olla siis 22.12.10.

Täna on mitmes? 04.01.11? Vottis ikka tükk aega enne kui telefonile juhtme taha sain ja aku laadima.

Ausalt öeldes ei teinud ma seda varem selle pärast, et üritasin vältida iga aastast joulu ja uusaastatervitus-smside laviini. Mitte, et mulle ei meeldiks saad armsaid salme ja soove oma perelt ja sopradelt. Lihtsalt, neile vastamine on alati maru tüütu. Muudkui toksi ja toksi.

Aga kuna oli vaja üks pakiline kone teha, olin sunnitud oma telefonile elu sisse puhuma…

Anyway. Suur oli minu üllatus, kui telefon piiksatas vaid kolm korda. Kaks sonumit pangalt, et kontole on laekunud raha (Juhei! Selliseid sonumeid voiks sagedamini tulla!) ning kolmas sonum minu sobralt, tänase kuupäevaga, küsides millele ma motlen.

Ausalt öeldes, ma ei tea.

Korraks motlesin, et kuhu sonumid jäid. Aga siis tuli meelde tohutu virr-varr Facebookis, kuhu igaüks oma joulutervitused üles riputas, mind joulukaardil tag’is ning siis kommentaaride laviini alla jättis.

Iseenesest väga armas. Koik kaardid olid väga ilusad ja armsad. Aga oma onnetuseks unustasin ma ühe setingu maha votta ning iga kommentaari kohta tuli mulle teade postkasti. See vottis kogu asjalt kraadi votta seda joulu ilu maha.

Aga motlen ka sellele, et olen ma ikka dinosaurus küll! SMS on nagu so last season… Ja pealegi – ma ise ei saatnud ühtegi. Mida ma virisen.

Uuel aastal uue hooga? jaanuar 4, 2011

Googeldades täna omaenda nime (edevuselaat, mis muud) sattusin saatuse tahtel siia blogisse. Ammust aega unustatud värk.

Kiusatusele järeleandes lugesin enamus postitused läbi. Kas toesti mina kirjutasin koik selle?? Miks ma pooleli jätsin?

Olen mitmeid kordi üritanud blogida, päevikut pidada, mille tulemusena on mul nüüdseks vähemalt 3 poolikut blogi netis rippumas ning öökapi ülemises sahtlis paar-kolm päeviku formaati raamatut, igaühes paar lehte kritseldusi. Milles asi?

Vaevalt, et asi selles on, et ma ei oskaks moelda voi kirjutada. Need oskused om veel täitsa olemas.

Laiskus?

Voibolla. Kuna minu laptop suri juba jupp aega tagasi, soltun ma oma mehe arvutitest – teen oma asju siis, kui ta parasjagu ise arvuti taga ei ole. Pole eriti lahe. Asi pole üldse selles, et ma ei ole moelnud uue läpaka ostmisele, olen küll. Aga mees ikka räägib, et ostame Saksamaalt, tuleb olulislet odavam jne. Koik on väga tore, aga sealt ostetud arvutil puudub üks Eesti alfabeedis olev täht. Juba praegu olen nii harjunud Saksa klaviatuuriga, et automaatselt kitjutan selle tähe asemele “O”. Lopmatuseni ei saa aga nii ju kirjutada. Millalgi tahaks ikka oiget tähte ka! Ja vot nii on see läpaka ostmine alati veninud.

Selleks, et blogida, peaks olema ikka oma läpakas kogu aeg votta, et kui pegasus perutab, saaks koik väärtusliku kraamikohe kirja panna. Käsitsi saaks ju ka, aga kes see tänapäeval enam viitsib.

Muide, enda kiituseks/kaitseks voin öelda nii palju, et üleeile hakkasin online päevikut pidama. Inglise keeles. Emakeeles kirjutamine tundub viimasel ajal väga keeruline sest enamus mottetööd käib inglise keeles…

Eksnäis.

Kahte asja väga pidada ei viitsi, kuid online päevik ja blogi on ikkagi kaks täiesti erinevat asja. Päevikusse läheb väga isiklik kraam, blogisse see, mis kannatab teistele ka lugeda anda.

Et siis uuel aastal uue hooga? Tere tulemast tagasi blogijate sekka!

Üksi olemise väikesed mõnud jaanuar 21, 2009

Täiesti üksinda kodus olla, nii et minu lähedal ei ole hingelistki, on üsna veider, pole enam eriti harjunud sellega. Aga näed, aegajalt ikka juhtub, ka paremates peredes.

Mees pakkis oma kohvrid ja lendas eile korraks kodumaale. Mulle meeldib kui ta ära läheb. Ei, ärge saage minust valesti aru. Asi pole üldse selles, et mulle valmistaks rõõmu tema lahkumine. Ei ei, vastupidi. Temaga koos olemine on parim asi maailmas. Aga alati kui ta ära läheb, hakkan teda tagasi ootama ning mida aeg edasi, seda suuremaks see ootus läheb. Lõpuks on see nii suur, et teeb kõhus kõdi ja tõmbab varbad krussi. Sellistel puhkudel leian hommikuti end alati tema voodi poolel magamas, tema parfüümi kerge hõnguga padi kaisus.

Üksinda kodus olla on nii teist moodi. Kui ta kodus on, teeme kõike koos – käime koos poes, koos dušši all; koos käime väljas söömas ja sõpradega klubituuridel; koos vaatame õhtul telekat, koos teeme süüa, koos sööme.

Rääkides söögi tegemisest, siis ega mul köögis erilist lööki ei olegi. Kuna ta on “kolme tärni kokk” ja gurmaan, siis enamus hõrgutisi valmivad tema käe all, aga ma olen abiks ikka – hakin sibulat, siblin jalus ja koristan sama aegselt, sest tavaliselt kui ta söögi tegemise lõpetab näib, nagu oleks köögis pomm plahvatanud.

Aga üksinda kodus olles pakun endale neid lihtsaid toite, mida me koos olles mitte kunagi ei tee – makaronid juustuga, tatrapuder, klimbisupp jne. Mitte, et ma ei viitsiks või ei oskaks muud etemat teha, aga aegajalt (eriti siis kui üksi olen) tunnen puudust toitudest, mida sõin lapsepõlvekodus.

Üksi olles tunnen end tõeliselt vabalt, kuid sellegi poolest ei krooksu ega peereta, ei jäta musti nõusid laokile ega riideid vedelema… “Iseloom on see, kuidas käitud siis kui mitte keegi ei näe,” on mõttetera, mille võtsin endaga kaasa eilsest päevast. Mind ei näe täna tõesti mitte keegi. Täna tunnen ennast vabalt, täna olen oma laiskades riietes – linased valgedTommy püksid ning heleroheline puuvillane kapuutsiga CK kampsi. Juuksed kuklale pliiatsiga lohakasse krunni keeratud, varbaküüned roosaks lakitud, kõik ehted karpi tagasi pandud ning make-up kraanikausist alla uhutud… Nii on hea olla. Elämä on laiffi.

Mis siis plaanis?

Kõigepealt minu lemmik kohv – cappucino šokolaadi, vanilli, vahukoore ja koorelikööriga -   suus sulav ja meeli erutav maitseelamus, iile paneb täpi väike rummikook. Mind ei huvita, kui palju ma kaloreid sellega saan – elu tuleb nautida. Kohvile järgneb plaanide kohaselt operatsioon “Pomelo”, kommi asemel, noh! Ning siis hakkan Harry Potterit lugema. Naerge pealegi.

On teil õrna aimu ka kuidas see mind naerma ajab? oktoober 30, 2008

                                                                  Väljavõtted Ida – Virumaa arstide toimikutest
 
Patsient paranes ravist hoolimata
Patsient lõpetatakse kortisooniannusega mõne päeva pärast
Teeme kliendist koopia ja anname kaasa
Joonud 2 pudelit viina poole mehe peale
Parema kõrva kasutamine vasakul pool ei ole soovitav
Räägib, et kõrvalestad võivad hommikul väga valusad olla, kui need padjalt tõsta
Kuni üheaastaseks saamiseni saanud rinda, seejärel muna
Voodihaige söömine võib tõesti raske olla
Telefonikõne põhjal on pähe tulnud muhk
Ägeda kae tõttu mõlema silma eemaldamine
Patsient räägib ka, et pärast poomist on muutunud veelgi haigemaks
Lapsepõlves saanud kiviviske pähe
Aastaid põdenud oma vana haiget meest
Patsient pärit Vantaast, muud viga ei ole
Peres koer, kes elab väljas (käib toas ainult küüsi lõikamas)
Hommikud eriti hommikuti rasked
Patsient tuleb õhupuuduse tõttu öösel purjuspäi
Vasak lõug hakkas valutama
Heas töökorras kirves, mis tekitas eriti kauni lõikehaava
Antud hetkel pole valu pärakus ega ka mitte väljaheites
Kord nädalas saab kodus füsioterapeuti
Kips pole eriti valutanud
Leitud haav vasakus kulmukarvas
emaplaat vastab 90. rasedusnädalale
Proov tuleb uriin ist minu lauale
Tantsides teatab patsient, et parem õlg läks paigast ära
Seostab oma seisundit sellega, et on maganud, hingamisteed teki all
Vähemalt 2 päeva on peas kuulnud Saatuse tangot. Nüüd on peas helisevast
muusikast nii kõrini, et üritas enesetappu
Patsient tuleb näitama parema käe keskmist sõrme
Hommikul hakkasid huuled alla vajuma
Saabumise põhjus: uriinilõhn hingeõhus, pea tundub tobe
Patsient on 78-aastane naine, kes tütrega rääkides nikastas lõualuu
Omal käel umbes 10 tundi tagasi peksa saanud
Täna hommikul läks patsient vetsu. Siis tekkis kummaline tunne, et on seal
varem ka käinud Patsient kukkus eile ja lõi ära vasaku pea. Kirurgiga
konsulteeritud.
Raviks on määratud jala kinnitamine 3 nädalaks naabri varba külge
Patsient räägib, et abikaasa hüppas tema rinnakorvi peal, kui ta kõhuli lamas
Parem külg kukkus hobuse seljast esmaspäeval
Kaks nädalat löödud kirvega kuklasse
Uuringul patsient soojeneb Üldine seisund hea. Antud hetkel surnud Lebab lillekaupluse ees ja tõmbub krampi
Silmast prügi eemaldamine labidaga ja muud meetmed
Väljaheidetes ei ole olnud
Hingeldab 5 kilomeetrit käimata
Just vasak silm on hakanud pärast kaeoperatsiooni rippuma ja oli juba ennegi
häirinud Rindu saab hästi katsuda
Patsient saabus kell 13.09 kiirabisse, kus olevat saanud kuuli kuklasse
Võtab riidest lahti ja paneb riidesse teiste abita. Kõnnak on kange eriti sokkide ja kingade osas Vaevused kingas ja soovib selle eemaldamist
Neeruvaagnasse pääseb nüüd hästi.
Käime seal ringi ja vaatame Kontroll kolm nädalat.
Kui gaasimull on kadunud, võib patsient lennata
Retsept vajadusel ära süüa
Patsient on teel Rauma regionaalhaiglast, voodis koos saatjaga
Patsienti laiendatud ühe tilga Tropicamidiga
Puusavaevuse pärast ravil oma silmaarsti juures
Patsient on 4 kuu vanune mees
Palju pahkluid mõlemas jalas, rohkem aga vasakus
Patsiendil tuleb hoiduda seksuaalsest läbikäimisest nii kaua, kuni me uuesti
mu vastuvõtul kohtume
Patsiendi kuulmine on oluliselt halvenenud. Tegelikult ei kuule ta vasaku silmaga enam üldse Räägib, et hommikuti on kella 4-6 ajal näljavajadus
Mõnikord ei õnnestu samal ajal autot juhtida ja aknaid pesta
Pääses õnnetusest kergete vigastustega, kuna arst lasi ta pärast kontrolli koju
Enne operatsiooni oli kaalu kümmekond kilo ja oli väga rahul, kui see langes (patsient on 66-aastane)
Diagnoos: paberitööline
Kukkudes kaotas meelemärkuse põrandale
Patsient käib kepi najal sellele toetumata
Oma jutu järgi saab patsient oma põlvega igapäevaelus hästi läbi
Muuhulgas suudab piimapakki edukalt ühest kohast teise liigutada
Jalad takistavad veel natuke käimist

Vaade koduaknast oktoober 9, 2008