Täiesti üksinda kodus olla, nii et minu lähedal ei ole hingelistki, on üsna veider, pole enam eriti harjunud sellega. Aga näed, aegajalt ikka juhtub, ka paremates peredes.
Mees pakkis oma kohvrid ja lendas eile korraks kodumaale. Mulle meeldib kui ta ära läheb. Ei, ärge saage minust valesti aru. Asi pole üldse selles, et mulle valmistaks rõõmu tema lahkumine. Ei ei, vastupidi. Temaga koos olemine on parim asi maailmas. Aga alati kui ta ära läheb, hakkan teda tagasi ootama ning mida aeg edasi, seda suuremaks see ootus läheb. Lõpuks on see nii suur, et teeb kõhus kõdi ja tõmbab varbad krussi. Sellistel puhkudel leian hommikuti end alati tema voodi poolel magamas, tema parfüümi kerge hõnguga padi kaisus.
Üksinda kodus olla on nii teist moodi. Kui ta kodus on, teeme kõike koos – käime koos poes, koos dušši all; koos käime väljas söömas ja sõpradega klubituuridel; koos vaatame õhtul telekat, koos teeme süüa, koos sööme.
Rääkides söögi tegemisest, siis ega mul köögis erilist lööki ei olegi. Kuna ta on “kolme tärni kokk” ja gurmaan, siis enamus hõrgutisi valmivad tema käe all, aga ma olen abiks ikka – hakin sibulat, siblin jalus ja koristan sama aegselt, sest tavaliselt kui ta söögi tegemise lõpetab näib, nagu oleks köögis pomm plahvatanud.
Aga üksinda kodus olles pakun endale neid lihtsaid toite, mida me koos olles mitte kunagi ei tee – makaronid juustuga, tatrapuder, klimbisupp jne. Mitte, et ma ei viitsiks või ei oskaks muud etemat teha, aga aegajalt (eriti siis kui üksi olen) tunnen puudust toitudest, mida sõin lapsepõlvekodus.
Üksi olles tunnen end tõeliselt vabalt, kuid sellegi poolest ei krooksu ega peereta, ei jäta musti nõusid laokile ega riideid vedelema… “Iseloom on see, kuidas käitud siis kui mitte keegi ei näe,” on mõttetera, mille võtsin endaga kaasa eilsest päevast. Mind ei näe täna tõesti mitte keegi. Täna tunnen ennast vabalt, täna olen oma laiskades riietes – linased valgedTommy püksid ning heleroheline puuvillane kapuutsiga CK kampsi. Juuksed kuklale pliiatsiga lohakasse krunni keeratud, varbaküüned roosaks lakitud, kõik ehted karpi tagasi pandud ning make-up kraanikausist alla uhutud… Nii on hea olla. Elämä on laiffi.
Mis siis plaanis?
Kõigepealt minu lemmik kohv – cappucino šokolaadi, vanilli, vahukoore ja koorelikööriga - suus sulav ja meeli erutav maitseelamus, iile paneb täpi väike rummikook. Mind ei huvita, kui palju ma kaloreid sellega saan – elu tuleb nautida. Kohvile järgneb plaanide kohaselt operatsioon “Pomelo”, kommi asemel, noh! Ning siis hakkan Harry Potterit lugema. Naerge pealegi.
